Album released mainly on vinyl, comes with digitally downloadable tracks, which aren't meant to be bought separately.
Tracklist:
- 720-300 (6:55)
- Mental (11:40)
- 123456 (12:34)
- Viimsepäeva valss / Doomsday Waltz (6:20)
Cover photo by Katrina Tulev, ⬤ hand-painted by Kristi kongi (except on digital files, where paint can't be applied).
Music, design and everything else by Taavi Tulev.
140g white vinyl
This album won the award for best album design of 2018.
See more about Kristis work on her website:
www.kristikongi.com
NB! PLAADI OSTMISEL EESTIST!
Kui oled Eestis ja soovid plaati osta, siis oleks palju lihtsam teha seda väljaspool siinset keskkonda ning pangaülekandega, kuna PayPal Eestisse enam makseid ei korralda! Palun kirjuta oma soovist emailile
taavi@taavitulev.com või helista 562 04 008
Tallinnas on võimalik kätte saada ka käest-kätte!
REVIEWS:
Tõnu Karjatse,
kultuur.err.ee, june 2018 (in estonian)
Taavi Tulev on üks neid artiste, kel jätkub julgust ujuda vastuvoolu. Tulevi kontseptuaalne elektroonika läheb alati oma rada vaatamata moevooludele. Tõsi, Tulevi loomingus on olnud etappe, mil ta avalikult flirdib popmuusikaga (projekt Laulan Sinule) või moodsa teknoga (T400), aga need pole ju tegelikult muud kui märgid või teetähised Tulevi loomingus.
Merekohinat (2013. aastal välja antud albumid "Rand", "Kuku!") Tulevi loominguks nimetada küll ei saa, siinjuures on ta pigem vahendaja rollis. Tänavu ilmunud täppidega albumil, mille kujundusel on kaasa aidanud maalikunstnik Kristi Kongi ja Katrina Tulev, avaneb minimalistlik ning ambientlik tehnoloogiline helimaastik, mille struktuursus jäljendab loodushelisid. Album koosneb neljast palast, mida võiks nimetada ka mentaalseks tantsumuusikaks. Lugude pealkirjadele on raske omistada mingit tähendust, saladuseks jääv avarada "720-300" on krüptiline võti ülejäänud albumi juurde, esimese poole teine rada "Mental" annab keskendumisvihje neile, kes on muusikatarbimisel harjunud lähtuma pealkirjadest.
Teise poole esimene lugu "12345" võib olla ka lihtsalt numbrijada, kuid miski ei välista, et tegu on mingi salakoodiga, mis päädibki apokalüptilise "Viimsepäeva valsiga". Ülesehituselt ehk kompositsioonilt on album terviklik, leiduvad sissejuhatus, teemaarendus, kulminatsioon ja finaal. Rajad on orgaaniliselt seotud, shuffle-kuulamise välistab juba helikandja - elitaarselt valge vinüül, mille pooli eristavad vaid värvilised täpid. Esmapilgul lihtne struktuur täieneb loo arenemise käigus, üksteisele kuhjuvad elektroonilised kihid ning kajad moodustavad uusi rütme, arenguid ja ruume, kaosest tekib kord.
Tulevi täpialbum on nõudlik, ta tahab kuulajat täienisti, taustaks ega tantsuks ta ei sobi. Albumil ilmneb püüd liigne taandada. Sellele viitavad kujundus ja lugude ülesehitus. Lähtudes naturaalsuse analoogist, mida Tulev elektrooniliste vahenditega püüab saavutada, on tehnitsistlikult taasloodud maailm siin hõlpsalt kujutletav. Kuulajal jääb otsustada, kas hõbedased kuused albumi kaanel väljendavad inimese loodud tehismaailma või muinasjutulist ideaali inimkätest puutumatust muistsest laanest.
kultuur.err.ee/837727/arvustus-taavi-tulev-seob-looduse-ja-tehnoloogia
Berk Vaher, müürileht, june 2018 (in estonian)
„⬤⬤” minimalistliku sündi-ambient’i kõlad on klaarid, ent samas tulvil bladerunnerlikku eleegilisust.
Avapala „720-300” tekitab tunde tasapisi kuskil tilgutite all ärkamisest, aga selles on rohkem elusoleku konstateerimist kui posttraumaatilist masendust. Kehamasin töötab ja kui esiti on teadvuses mingi lausa ürgaegne okeaaniline avarus, hakkavad „Mentalis” siiski ka neuronid sebima.
Aga kuskil on ometi glitch, plaati pöörates virvendab „123456” kui kiirkeritav „Miami Vice’i” videokassett, kus pole enam aru saada, kas sama kaader on luupima jäänud või on tavatempos märkamatud kordused nüüd nii ligistikku üksteise otsas.
Ja albumi finaalis „Viimsepäeva valss” aimub ühelt poolt kadunud Mark Fisheri nukrust („pidu”, üks teatav ühiselt omaks võetud inimpüüdluste mäng on läbi), teisalt naiivset kosmilist pääsemislootust, kuhugi teise reaalsusse või olemisvormi (tilgutite alla?) ärkamise võimalust.
Lauri Tikerpe, Eesti Ekspress, November 21st.
Monotoonne kordus tantsib end sinu sisse
„⬤⬤“
Rada7-s plaadi eelkuulamist saatnud kommentaaris ütles Tulev, et selle albumiga püüdis ta jätta seljataha kõik senised produtseerimisvõtted ja teha lugusid, mis koosneksid ainult terve pala jooksul korduvast paarist noodist. Minu kui üheduuribluusi ja drone’i ning muude minimalistlike vormide kunagisel suurel austajal kõrvad muidugi liiguvad.
Samas tuleb tunnistada, et kui minu puhul oli tegemist pigem laiskloomusega, mis ei suutnud end kitarriduuride paljususe võlumaailma süvenema sundida, siis Taavi Tuleviga on asjad ikka teistpidi.
Kui sul on produtseerimiskunsti peensused ja detailid musta vöö tasemel käes, alles siis võid sa endale lubada ülivähesuse luksust. Loomuliku progressioonina on „vähem on rohkem“ seisukohavõtt laienenud ka tervele plaadile, mis koosneb kõigest neljast rajast.
Tõsi, lühim neist on veidi üle kuue minuti ja pikim peaaegu kolmteist. Paradoksaalsel kombel vajabki monotoonne kordus rohkem aega, et end sinu sees sisse tantsida. Sest tegelikult on need paar nooti baaslaager, mille peale ehitatakse järk-järgult erineva hõredusega atmosfäärikihte oma helkivate ööpilvede ja virmalistega. On loomulik, et sa ei saa kõike korraga kätte.
Just nagu kaval diiler, suurendab näiteks „Mental“ sinu annust vähevaaval, kuni sa oled korralikult konksu otsas. Või siis „Viimsepäeva valss“, mis imbub vaikselt kusagilt kaugelt, muutudes järjest konkreetsemaks valsitaktis kutseks apokalüptilisele tantsupõrandale. See on miski, mis võiks iseenesest hästi sobida näiteks von Trieri „Melanhoolia“ grande finale’i alla. Sõlmitud sisemine rahu põimitud triumfeeriva vabadustundega ja planeetide kohese kokkupõrke kibemagusa ootusega.
Rada7-s ilmunud artiklis rääkis Tulev veel, et varasemast loomeprotsessist erinev on ka see, et täpialbumi lood on sündinud „pigem käte ja tunnetuse kui mõistuse läbi“.
Ainult vinüülina välja antud plaadile sobib see hästi. Võta kätte ja tunneta.
released May 4, 2018
