This album consists of works made in a broader range of time. The material is released on vinyl only!
Tracks listenable here are previews only.

This album won the award for best album design of 2016.

NB! PLAADI OSTMISEL EESTIST!
Kui oled Eestis ja soovid plaati osta, siis oleks palju lihtsam teha seda väljaspool siinset keskkonda ning pangaülekandega, kuna PayPal Eestisse enam makseid ei korralda! Palun kirjuta oma soovist emailile taavi@taavitulev.com või helista 562 04 008
Tallinnas on võimalik kätte saada ka käest-kätte!


REVIEWS:

Textura, March 2016:
Though Taavi Tulev is apparently well known in his native Estonia, the electronic music composer's name is less familiar to those of us living outside its borders. That makes this self-titled, vinyl-only release an especially valuable document for the simple reason that its seven tracks are drawn from a seven-year period of activity, specifically 2004 to 2011, and thus provide a solid introduction to the composer's music as well as a good overview of it. The album is a mere thirty minutes in length, yet each setting manages to make a complete statement within the time granted to it.

Tulev's been active as a field recordist for many years, but that side of his production approach is downplayed on the album's seven pieces, which are generally electronic compositions free of extra-musical content. His background in interior and architectural design and engineering makes itself felt in the care with which the soundscapes have been conceived and structured. While the pieces function perfectly well as stand-alones, it also would be easy to imagine them incorporated into display environments.

Though its title translates as “Noise of the Organ,” “Orelimüra” exudes an early electronic character in its layering of brooding bass tones, mid-range patterns, and upper-register flourishes. Rich in ominous atmospheric treatments and throbbing pulses, “Ilmaga” (With Absence) brings a chilliness and austerity to the album that collapses the distance between Tulev and Pan Sonic. Using ultra-minimal means, Tulev conjures in “Milleks Ärgata?” (Why Wake Up?) an invitingly becalmed ambient landscape dotted with detail, whereas “Seisundi Seiskumine” (Halting of State) is declamatory and stately, much like a country's anthem. “Taas” (Again) concludes the album on a wistful and soothing note using combinations of lilting chords and old-school drum machine patterns.

All such pieces are fine, but the album's standouts are 2011's “Kakao Tume Minevik” (The Dark Past of Cocoa) and 2004's “Pihlakad” (Rowan Berries) for the way they capture the fullness of Tulev's vision. In the former, his skills as a sound designer come to the fore when various elements—claps, hi-hat patterns, synth washes, and chugging rhythms—cohere into an aggressive exercise in industrial IDM-electronica; the latter by comparison harks back to the early days of electronic exploration, with synth melodies this time augmented by celeste, flute, and string sonorities.

Tulev's melodic material communicates much, even when a piece is no more than three minutes long. Despite such brevity, Taavi Tulev encompasses a generous range of moods and styles, and one leaves the album hearing its creator as a member of that league of explorative electronic composers whose work branches out into related areas such as ambient and IDM. The musical content on the album offers no small amount of listening pleasure, and the presentation of the release—an attractive cover painting by Holger Loodus and the crimson red vinyl pressing—also does much to strengthen its appeal.
www.textura.org/reviews/tulev_taavitulev.htm

ERR Kultuuriportaal, 2016.03.02
Juba pea 15 aastat eestimaises elektroonika-skeenes tegutsenud Taavi Tulev ei ole tüüpiline varjuna liikuv ja toimiv underground-figuur, vaid pigem tähelepanu nautiv ja omamoodi edevgi helilooja, kes armastab mängu ilu ja omab enda manöövritele ka katet sisuka heliloome näol. Balansseerimisel süva-troonika, iroonilise elektropopi ja loodussalvestiste vahel on suudetud hoiduda kaootilisusest ja katsetuslikkusest tähelepanu püüdmisel - kõik Tulevi audiosuunad on tegelikult sidusad ja kannavad autoripositsiooni jumalikkust lahustavat, elutervelt humoorikatki zen-momenti.

Käesolev, järjekorras teine sooloplaat, kujutab endast kogumikku päris pikast ajavahemikust: 2004-2011, aga vaatamata näilisele hajususele on tegemist ühtses võnkes hingava materjaliga, mis on kindlasti märk heast fokusseeritusest senisel loometeel. Niisiis, mitte kahtlane kulgemine best-of liumäel, aga terviklik album, mille taustsüsteemi ja valmimisdaatumid võib tarbetu taustainfona ka kõrvale jätta.

Albumi lähtepunkt ja eelhäälestus kuulamiseks on ette antud juba formaadi näol, olles hangitav ja kuulatav ainult vinüülformaadis. Tegemist pole lihtsalt moodsa kapriisiga, vaid ainuvõimaliku toega Tulevi kompromissitule helistrateegiale - naturaal-orgaaniline lähenemine elektroonikale, analooghelide värvikas maailm ja eelkõige kogu selle nõudliku paleti käsitlusoskus nauditava kõla saavutamiseks. Karta on, et albumi audiofiilsed püüdlused jäävad suures osas kättesaamatuks paljude värskete vinüüliuudistajate tehnilise pagasi tõttu, aga õnneks on vinüülimaagial võime oma elav säde edastada ka kehvemate võimaluste kiuste.

Plaadi sisu juurde jõudes, võib teose häbenemata ja juba eos liigitada elektroonilise muusika klassika osakonda. Vihjeid ühelegi moodsale ega trendinärve puudutavale suunale siit ei leia ja õigupoolest võiks materjali alglätted paigutada algsest loomisperioodist kümnendi võrra veel varasemasse aega. 90ndate elektroonilise muusika puhang ja tunnetus on siin esikohal, eelkõige massiivse mõjujõuga Aphex Twin’i "Selected Ambient Works" kõlade näol, aga see pole kindlasti miinus. Miski pole sündinud tühjale kohale ja seega on ka 90ndate elektroonikauuendajate algsete eeskujude mõju ka siin tuntav - 70ndate analoog-elektroonika pioneerid, kes arendasid veelgi varasema minimalismi uutesse kõrgustesse.

Kuna Tulevi loomemeetod põhineb improviseerival ja intuitiivsel teemaarendusel, on albumi vajakajäämised ja ainsad miinused mitmete palade õhkujäävas lühiduses - pooletunnine teos võimaldanuks ehk veidi pikemalt jätkuvamaid seisundeid. Sellele seadis aga kindlasti piirid omaaegse materjali finaliseeritus. Ühtegi nõrka rada plaadilt ei leia, aga põhjendatult särab kogumikul kõige pikem ja mitmekihilisem pala "Kakao tume minevik". Jätkugu meil aga nüüd kannatust järge oodata.
ERKKI TERO
kultuur.err.ee/310888/arvustus-tulevi-ajatud-elektroonikataiesed

Eesti Ekspress, 2016.04.20:
Seitse aastatel 2004–2011 salvestatud lugu, mille Taavi Tulev on pressinud punasele vinüülile, langevad meeleolult ja olekult Tulevi varasemate plaadistatud soolotegevuste vahele. Ühelt poolt tema loodushäältesalvestusplaadid („Rand“, „Kuku!“), mis on põhimõtteliselt üles lindistatud õnn, teiselt poolt tema varasemad katsetuslikud elektroonikateosed (artistinime Wochtzchée alt), mis on olnud üsna elektrilised, nurgelised ja sutskavad. Uus plaat on niisamuti elektrooniline, aga avar ja rahustav nagu loodus.
Tulev armastab oma hoolega valitud ja otsitud kõlasid ja käitub nende kõigiga nii lugupidavalt, et ei näi üht teistele eelistavat. Ükski saund ei ole tingimata esiplaanil, peaosas, kõik joonistuvad reljeefselt, isegi kehaliselt välja. Kui see plaat oleks kudum, siis need saundid oleksid kui eri värvi jämedad lõngad, mis aeglaselt üle teinese sõlmuvad. Ja nii – paiguti selgemaid, paiguti abstraktsemaid – mustreid luues.
Aga eks see plaat ole ka techno. Techno, millel luustikku – rütmipille ja bassi – pole, on ainult liha – suured saundid, mis meie elamuse ruumiliseks teevad. Kui luustikku ise ette kujutada, siis mulle tundub, et Tulevi kaunistused sobivad kõige rohkem dub-techno kaunistuseks. Lugu „Kakao tume minevik“ vajab muidugi äkilisemat hoogu, sest pala lõpust tuiskub ehtsat acid-krudinat.
Aga piisavalt hea on tõesti juba vaid Tulevi helisid jälgida. Kuidas nad kulgevad, kuhu suubuvad, milliseid kujusid loovad – sellest jagub loominguliseks kuulamiseks juba küll ja veel. (Ja kui ma enne mõtlesin, et võrdlus kudumiga tuli juhuslikult, siis nüüd meenub, et Tulev tegi plaadi punast värvi just sellepärast, et kandis lugude valmimise ajal punast kampsunit. Nii et see fantaasiarikkus on tal vist üsna põhjalikult alateadvusesse suunatud.)
SIIM NESTOR 8